Eessõna

Käesoleva käsiraamatu eesmärgiks on anda lugejale algteadmisi õigusemõistmisest tsiviilasjades. Käsiraamatu väljaandmine on tihedalt seotud asjaoluga, et 1. jaanuarist 2006 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustik uues redaktsioonis. Võrreldes varem kehtinud seadustikuga, on nimetatud seadustikku sisse viidud olulisi täiendusi ja muudatusi, muutunud on ka paragrahvide numeratsioon. Kuna nimetatud seadustikus on tehtud väga olulisi täiendusi, nimetaks seda seadust uueks tsiviilkohtumenetluse seadustikuks (TsMS). Eriti rõhutaks uusi peatükke seadustikus, näiteks – 43. peatükk. Lihtsustatud menetlused; 49. peatükk. Maksekäsundi kiirmenetlus; 50. peatükk. Üleskutsemenetlus; 55. peatükk. Lähenemiskeelu ja muude sarnaste abinõude rakendamine isikuõiguste kaitseks; 61. peatükk. Korteriomandi ja kaasomandi asjad jne.

Seadustik tervikuna peab silmas tsiviilasjade kiiremat läbivaatamist, nende lahendamist menetlusosalistele väiksema ajakuluga. Kahtlemata, väiksem ajakulu toob endaga kaasa ka vähem rahalisi kulutusi õigusabile.

Seadustikus on rõhutatud kokkuleppe, kompromissi vajadust vaidluste lahendamisel, kusjuures on suurendatud kohtute osatähtsust kompromissi saavutamiseks.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 4 lg 4 sätestab: Kohus peab kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus võib selleks muu hulgas esitada pooltele kompromissilepingu projekti või kutsuda pooled isiklikult kohtusse, samuti teha neile ettepaneku vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks või lepitaja poole pöördumiseks.

Siinjuures on asjakohane rõhutada ka menetlusosaliste kohustusi. TsMS paragrahv 200 lg 1 sätestab – Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt.

Sama paragrahvi lg 2 sätestab – Kohus ei luba menetlusosalisel õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat menetlusosalist võib kohus trahvida.

Käsiraamatus tuuakse ära kohtusse esitatavate menetlusdokumentide näidised (hagiavaldused, vastuhagid, vastused hagile, taotlused jt). Juhitakse tähelepanu seadustele, mida on vaja teada hagiavalduste ning teiste menetlusdokumentide koostamisel ja kohtusse esitamisel. Konkreetsete hagiavalduste näidistes tehakse viited materiaalõiguse normidele, see tähendab seadustele, millest tuleb juhinduda konkreetsete nõuete, hagide esitamisel. Samuti näidatakse ära peamised hagiavaldustes esinevad puudused.

Käsiraamatus toodud hagiavalduste ja teiste menetlusdokumentide näidistes on viited seadustele, mis on kehtivad käesoleva käsiraamatu koostamise ajal.

Käesolev käsiraamat ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne. Eesmärgiks on aidata lugejal mõista seadusesätteid, mis on sõnastatud sageli raskesti mõistetavas juriidilises keeles, millest arusaamiseks on vaja omada juriidilisi eriteadmisi. Seadusesätted sisaldavad sageli kokkusurutult väga mahukat informatsiooni, mõisteid – iga sõna omab tähenduse, mida tavalugejal on raske ära tabada. Ka esineb sätetes mõisteid, mis avatakse alles järgnevates sätetes. Näiteks, TsMS paragrahv 141 räägib hagi tagamise kautsjonist, mida aga tähendab hagi tagamine, selgub alles peale TsMS paragrahvidega 377, 378 tutvumist. Sageli, selleks, et mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, on vajalik pöörduda materiaalõiguse normide juurde; tutvuda vastavate asjaõigusseaduse, võlaõigusseaduse ja teiste seaduste sätetega. Lugejal on raske vajalikke sätteid teistes seadustes üles leida; käesolevas käsiraamatus on vajalikud seosed ära toodud.

Käesolev käsiraamat ei ole mõeldud õpperaamatuna kõrgkoolidele, kuna ei sisalda õigusteoreetilisi süvaarutlusi, ilma milleta aga ei saa jurist vajalikku erialast ettevalmistust. Samas ei välista autor, et ka õiguseriala tudeng leiab siit endale midagi kasulikku oma teoreetiliste teadmiste kinnistamiseks.

Käsiraamatus selgitatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku kõige olulisemaid sätteid, mida on vaja teada menetlustoimingute tegemisel. Samas aga on vajalik hoida käepärast seadustiku terviktekst, et enne hagi või muu menetlusdokumendi koostamist või menetlustoimingu tegemist juba täpsemini tutvuda vastavate seadusesätetega.

Lisaks eelnimetatule vaadeldakse käsiraamatus ka teisi küsimusi – pankrotimenetluse algatamine, nõuete loovutamine, kahju hüvitamine, võlanõue, lepingutingimuste rikkumisest tulenev nõue, üürilepingu ülesütlemine, üüri tõstmine, avaldus üürikomisjoni ja töövaidluskomisjoni.

Käesolevas käsiraamatus ei ole vaadeldud kassatsioonimenetlusega seotud küsimusi.

Riigikohtus saab menetlusosaline teha menetlustoiminguid ning esitada avaldusi ja taotlusi üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS paragrahv 677 lg 4).

Käsiraamatus on ära toodud väljavõtted Riigikohtu otsustest ja määrustest tsiviilasjades, milles tehtud kohtulahenditel on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks või õiguse edasiarendamiseks (TsMS paragrahv 679 lg 3 p 3).

Loodan, et käsiraamat on abiks füüsilistele ja juriidilistele isikutele oma õiguste kaitsel ning õigustatud nõuete esitamisel, sest – qui suo iure utitur, neminem laedit (kes kasutab oma õigust, ei tee kellelegi ülekohut).

Lugupidamisega,

advokaat Uido Truija